OTSING
  OMA MAJA VANALINNAS
27.03.2008


Vanalinnaelamise ennistamine ei tähenda ainult paekivi puhastamist või puittala eksponeerimist katusekambris. Henry Kuningas juhatab meid ühe eesti pere elamist vaadates läbi terve ajaloost tiine vanalinnamaja, keldrist pööninguni.

Tallinnas Rüütli tänaval, Niguliste kiriku ja Rootsi-Mihkli kiriku vahelisel tänavalõigul asub üks keskaegne hoone, kus alles mõne nädala eest lõpetati restaureerimistööd. Rüütli 12 restaureerimine kestis oodatust märksa kauem, võttes koos uuringute läbiviimise ja vahepealsete pausidega ehituses aega ligi kaheksa aastat. Ette rutates peab mainima, et siinkohal kehtib banaalsena kõlav vanasõna „kaua tehtud, kaunikene”. Uushoonestusest kõneldes, vähemalt arhitektuuriväljaannetes, on esikohal arhitekti kui Looja mõte ehk Idee, millest parematel juhtudel siis arendaja kui arhitekti käepikenduse kaasabil vormub Maja. See on utreeritud kokkuvõte romantilisest Arhitekt-Looja müüdist, mis on hämmastavalt visa ja elujõuline.

Restaureerimisest kõneldes viimati mainitud narratiivi siiski kasutada ei saa, sest näiteks keskaegse hoonega kaasajal tegutsev arhitekt saab parimal juhul olla vaid kaasautor hoone kunagiste loojate mõtet ja ideed selgemini esile tuues ja muutunud kontekstis uut tähendust andes. Arhitekt ei saa restaureeritavas hoones kunagi olla Looja, vaid peab rahulduma psühholoogi rolliga, kes peab kuulama ja aru saama vana maja struktuurist ja varjatud jõujoontest (saladustest), viies seda parimasse võimalikku kooskõlla uute funktsioonide ja kaasaja elamiskvaliteedi nõudmistega. Nii vanal majal nagu Rüütli 12 on alati oma pikk ja keeruline lugu, mille osad peatükid on hästi loetavad, osade sisu aga jääbki oletusteks.

Selle hoone, nagu ka kõrval asuva maja ehituslugu on võrreldes paljude teiste keskaegsete hoonetega küllaltki hästi teada, kuna juba 15. sajandi alguseks olid mõlemad krundid koondunud Niguliste kiriku kätte. Kirikule kuuluvate hoonete ehituslugu aga on hästi arhiveeritud. Rüütli 12, mis varasemal ajal oli puidust keldriga maja, ehitati sisuliselt uuesti, nüüd juba kivimajana, üles 15. saj. lõpukümnenditel. Osaliselt juhtis ehitustöid Niguliste kiriku Püha Antoniuse kabeli (kuhu paigutati varsti Bernt Notke „Surmatants”) autor kiviraidur Andreas Kam. Lisaks oli ehitustöödel ametis ka teine tuntud linna kiviraidur Andreas Moor, kes vastutas ka Niguliste kiriku läänetorni kõrgendamise eest. Ümberehitusi teostati esimest korda põhjalikult 17. sajandil, mil murti sisse uusi aknaavasid ja kohandati sisekujundust ajastu maitsele vastavaks. Kahel järgmisel sajandil võeti eluruumidena kasutusele ka teine korrus ja ehitati esinduslik puidust trepp dielest ehk vestibüülist teisele korrusele.

Uuenenud hoone võeti kasutusele köstri eluruumidena, hilisematel sajanditel elas seal ka diakon. Maja oli kiriku valduses kuni Teise maailmasõjani ning tagastati pärast taasiseseisvumist luteri kirikule, millel aga nappis vahendeid laokil hoone korrastamiseks. Aastaid tühjana seisnud maja müüdi lõpuks erakätesse. Tulenedes asjaolust, et hoone kuulus sarnaselt naaberkinnistuga kirikule, on Rüütli 12 eriline võrreldes teiste, valdavalt kaupmeestele kuulunud tolleaegsete majadega. Teatavasti oli keskaegne Tallinna eramu ehitatud valdavalt ühesuguse süsteemi alusel: kellerdatud kahe- või kolmekorruselise hoone esimene korrus oli elukorrus: tänavalt siseneti dielesse ehk eesruumi ja selle taga asus dörnse ehk perekonna eluruum. Viimane oli reeglina ainus köetav ruum, köeti seda keldrist kalorifeerahju abil. Ülemised korrused olid kasutusel ladudena. Rüütli 12 hoone on aga erandlik selle poolest, et sissepääs hoonesse on hoopis angialusest, mistõttu uhke portaal asub maja küljel ja diele-dörnse süsteem on ümber pööratud – eluruum on tänava ääres ja diele hoovi pool.

Hoone teisel ja pööningukorrusel asusid siiski tavapäraselt laoruumid, kuid see oli kaubalinna paratamatus, et kõik vabad pinnad kasutati vilja või muu sarnase kauba hoiustamiseks. Isegi kiriku võlvipealsed olid aktiivselt laona kasutusel. Lisaks peahoonele asub krundil veel varasemalt aidana kasutusel olnud abihoone ja hilisemal ajal rajatud ehitis, mis ühendab hoovihoonet ja tänavaäärset maja. Rüütli 12 majas on säilinud märkimisväärselt palju väärtuslikke keskaegseid ja ka uusaegseid detaile, nagu näiteks keldris kalorifeerahju jäänused ja hüpokaustumi plaat esimesel korrusel, algupärane keldriuks, mis võimaldas peremehe eluruumi all asuvat keldrit lukustada selliselt, et kelder oli juurdepääsetav ainult eluruumist, sisuliselt peremehe voodi kõrvalt (selline süsteem hoidis pika-näpumehed väärtuslikust kraamist eemal)!

Samuti on säilinud mantelkorsten dieles, barokiperioodi looduslike ja geomeetriliste motiividega kaunistatud polükroomsed talalaed, klassitsistlikud lambriid, ehitusaegne katuse toolvärk ja puidust trepp, hoovinurgas keskaegne kaev jne. See nimekiri on vaimustavalt pikk. Samas on selge, et mida rohkem väärtuslikke ja säilitatavaid detaile, seda raskem on kohandada maja uutele elustandarditele vastavaks, sest keskajast saadik on nii mõndagi muutunud. Siiski leiti siinpuhul lihtne lahendus: kõik uut plaanilahendust ja uusi trasse nõudvad funktsioonid- köök, vannituba, küttesõlm – paigutati ähemväärtuslikku hoovihoonesse.

Tänu sellele oli võimalik peahoones säilitada ja konserveerida mitte ainult silmapaistvad detailid kuni vana krohvini välja, vaid säilitada ka kunagine plaanijaotus ja ruumide kunagised funktsioonid: diele töötab ka tänapäeval vestibüülina, teise korruse esinduslik klassitsistliku kujundusega saal on ikka maja kõige esinduslikum ruum. Täiesti uus ja põnev lahendus on leitud pööningu kasutuselevõtuks: kogu toolvärk on säilitatud ja eksponeeritud, lisaks on osatud pööningule paigutada saun, wc ja väike köök selliselt, et uued lisandused ei torka esmapilgul üldsegi silma. Tänapäevane tehnika on maskeeritud osavalt ja vähemalt wc osas lausa humoorikalt, vihjates vähemalt linnas kaduma hakkavatele kuivkäimatele. Kitsa trepikoja kohale on paigaldatud klaas, mis ei ole kuidagi vähendanud pööningu ajaloolist väärtust, vaid hoopis lisanud vajalikku valgust.

Selle maja uurimise ja restaureerimisega on tegelenud eesti restaureerijate ja ajaloolaste raskekahurvägi: ajaloolased Rasmus Kangropool, Juhan Maiste, restaureerijad-arhitektid Mart Keskküla ja Heli Eensalu. Kõige olulisema panuse Rüütli 12 maja restaureerimisse aga andsid hoopiski omanikud, kellelt on selle maja restaureerimine nõudnud mitte ainult suuri finantse, vaid ka tavapärasest suuremat osavõttu kogu protsessist. Erinevalt uue hoone ehitusest, kus tulevane suurem osa lahendusi on ette kavandatavad, tuleb niivõrd vana maja puhul pidevalt ette ootamatuid leide, mis sunnivad kogu ruumiprogrammi ja lahendust ümber mängima. Kõige olulisem on aga pikk meel, mida siinpuhul õnneks kõigil jagus. Saadud tulemus on kõike seda väärt.


Fotod: Kalle Veesaar
http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=3&id=974
 
Ehitus.ee artiklid
Kõik vanemad uudised leiad arhiivist
Login
Kasutaja:
Parool:
Registreeru
Unustasid parooli?


Soovitame
Põrand oma ala proffidelt!
ELUS PEAB VÄRVI OLEMA
Kõik õigused kaitstud 2007 – 2024, ehitus.ee  |  Turismiweb.ee  |  Sisustusweb.ee
e-mail: info@ehitus.ee / tel. 6 818 880