 |
| |
LEMBIT-KAUR STÖÖR TEEB ISEVÄRKI MAJU
27.03.2008
Tallinna sünagoog on vaid üks tema paljuräägitud töödest, sellesse nimekirja kuuluvad ka Inglise Kolledži võimla, Kuldala elurajoon ja peagi valmiv Metro Plaza Viru väljaku ääres. Arhitekti usutles Epp Lankots.
KOKO arhitektuuribüroo, kus sa töötad, on viimasel paaril aastal päris jõuliselt Eesti arhitektuurimaastikul esile tõusnud: kaks aastat järjest olete noppinud Kultuurikapitali arhitektuuripreemiad. Räägi palun, mis ja kes on selle taga. Mis on teie büroo taust ja kuidas te oma tööd KOKOs teete?
KOKO asutajad ja siin erinevatel aegadel töötanud mõnedki arhitektid, sealhulgas mina, oleme pärit Viljandist. Teine ühendav lüli on muidugi Kunstiakadeemia, kus me kõik õppisime. Nii et ühine taust on olemas. KOKO büroo panid püsti Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov, kes kõigepealt said tuntuks 2000. aasta Hannoveri Expo Eesti paviljoni autoritena (kuulus kuuskede ja porganditega ehitis – E.L). Kuna Kotovit tunnen juba esimest klassist peale ning koos õppisime ka kunstiakadeemias, siis tundus loogiline peale lõpetamist nende büroosse minna.
KOKOs on tegelikult väga lihtne tööjaotus ehk see toimub hõivatuse printsiibil. Suuremaid konkursse oleme koos suurema meeskonnana teinud. Algusaastatel valitses seal selline mõnus positiivne anarhia – ise tegid oma tööd ja ise ka vastutasid selle eest. Nüüd, kus büroo ja tellimused on kasvanud, ei saa selline korratus väga kaua kesta, suurte tööde puhul see paratamatult ei toimi.
Miks sa üldse arhitektuuri õppima läksid? Kas sulle lapsepõlvest meenub mõni arhitektuuriga seotud mälupilt?
Mu isa on arhitekt ja ausalt öeldes mulle ei tundunudki õppima minnes, et oleks olemas mingi alternatiiv. Või kui, siis kas loodusteaduste või meditsiini vallas mõni eriala. Arhitektuuri hakkasin teadlikumalt vaatama küll alles keskkoolis, ent lapsepõlvest Viljandis on tegelikult positiivse kujundina meeles Ugala teater, kus toimusid alati nääripeod ja muud üritused ning Johannes Fuksi projekteeritud funktsionalistlik raekoda.
Millised arhitektuurivälised teemad sind köidavad ja on neil äkki mingi mõju ka su tööle ja sellele, kuidas sa ruumist mõtled?
Mind huvitavad isetekkelised protsessid ja vormid looduses – näiteks parveloogika on üks teema. Samas tunnistan, et on ma olen rohkem selle visuaalse poole tarbija ja emotsionaalseltsellest haaratud, süvitsi ei ma seda teemat ei tunne. Lisaks igasuguste kordustega seotud teemad – mustrid, mida on võimalik saavutada lihtsate elementide korduses. Samas kunstis on olnud mu elu suurimaid elamusi Francis Baconi näitus kunagi Pompidou keskuses. Mulle üldiselt meeldib selline dünaamiline kvaliteet, vaikelud väga ei köida.
Aga eeskujud arhitektuuris?
Minu lemmikud on Hispaania arhitektid Enric Miralles ja Benedetta Tagliabue, kes on teinud näiteks Šoti parlamendihoone, Santa Caterina turu Barcelonas jm. Ülimalt isikupärane tandem, kelle töid iseloomustab poeetiline väljendusrikkus, elementide paljusus ja struktuuri dünaamiline ülesehitus, mis kokku moodustab kauni terviku.
Teine aspekt, mida ma nende töödes väga hindan on käsitöö ja unikaalsete detailide suur osatähtsus, mis annab nende objektidele erilise hingestatuse. Üldise arhitektuuripildi taustal on need justkui mõnest teisest maailmast. Lisaks köidavad mind erinevate struktuuride konstruktiivse ülesehitusega seotud teemad, Cecile Balmond’i tööd on ilmekas näide sellest, kui loominguline ja innovatiivne võib konstruktori töö tegelikult olla.
Su viimaste aastate tuntumate tööde hulgas on ka Tallinnas Inglise Kolledži juurdeehitus (koos Margus Maistega), mille betoonist puuvõrad ilmselt kedagi külmaks ei jäta. Kuidas sa sellise lahenduseni jõudsid ja millest sa tavaliselt uue objekti puhul tööprotsessi alustad?
Tööd alustan ikka plaanist, seal on tegelikult võimalus kõik läbi mõelda. Plaan on infokogum, kuhu saab kõik asjad peale kanda. Mulle meeldib plaanis nokitseda. Maketeerima hakkan hetkel, kui mul on plaanist mingi ettekujutus olemas. Kontekstina huvitavad mind rohkem “ähmased” asjad, mitte niivõrd ümbritsevad hooned. Pigem otsin keskkonnas olevaid emotsioone, mitte ei järgi esimese asjana naabermaja räästakõrgust. Inglise Kolledži spordihoone kuju määrab ära tema asendiplaan – seal oli väga raske olukord, vähe ruumi ja samas suur programm täita. Maja kuju joonistub välja erinevate kujade järgi. Ja et seda vähegi kergemaks teha, siis tekkiski mõte ta õhku tõsta. Pärnu maantee ääres me ei soovinudki konkreetset tänavafronti tekitada, kuna seal oli niikuinii auk frondis, selle täis ehitamine oleks mõjunud koomilisena. Konsoolne lahendust seda tähistabki. Betoonist “puud” on tegelikult puhas konstruktiivne otsus. Tahtsime ruumilist kandeosa, ent seda ei saanud teha. Seetõttu lisasimegi “puuoksad,” mille küljes on valgustid ja nii tekib ruumiline efekt. Selle maja puhul on pisut lustakam lahendus ka õigustatud, kuna tegemist on ju koolimajaga ja lastega. Üldiselt arvangi, et pelgalt õlgu kehitama panevad majad on arhitektuuris täielik ebaõnnestumine.
2007. aasta Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali objektipreemia võitis sinu ja Tõnis Kimmeli koostöös projekteeritud Tallinna sünagoog. See tundub tõeliselt harukordne töö, mõtlen seda ka arhitekti enese harimise seisukohalt. Eriti, kui arvestada meie praegust kinnisvaraturu orienteeritust elamispindade ja kontorite ehitusele.
Sünagoogi projekteerimine ja projekteerimiseks ette valmistamine oli väga hariv ja rikastav kogemus, me ei teadnud sisulisest küljest enne midagi. Käisime Andrus Kõresaarega paar korda ka Iisraelis. Seal elav Eesti arhitekt Harri Šein, kes meid vastu võttis, oli suureks abiks juudiusu, arhitektuuri ja traditsioonide selgitamisel. Iisraelist tulime tagasi teadmisega, et tegelikult sünagoogil erilisi ruumilisi ja arhitektuurseid piiranguid polegi, on ainult liturgilised. Kaasaegsed sünagoogid Lääne riikides on turvalisuse kaalutlustel sageli väga suletud struktuuriga ehk lihtsalt sissepoole pööratud mõjusa siseruumiga mahud. Meil siin nii suurt ohtu ei valitse ja saime teha avatud hoone. Vormiotsinguil jõudsime tegelikult üsna pea võlvimotiivini, sest see on aastasadu sakraalarhitektuuri konstruktsioonis domineerinud. Ja ausalt öeldes, ega me ei tahtnudki lihtsat kasti või viilkatust teha. Seetõttu mõjub maja hoolimata väikesest ehituspinnast avarana, sest õhku on majas palju. Uksekujunduses ja sisekujunduses kasutatud granaatõunapuu motiivi pakkusime välja seetõttu, et see on Vahemeremaades levinud elujõu ja viljakuse sümbol.
Eramute ja korterelamute projekteerimine on praegu ilmselt enamikes arhitektuuribüroodes põhilisi töövaldkondi. Praegu ehitatakse palju, kiiresti ja odavalt, ent samas on elukeskkond inimeste jaoks ilmselt kõige tundlikum teema. Mida sa elukeskkonna juures kõige olulisemaks pead? Saad sa oma töö seisukohalt mingeid aspekte või eelistusi välja tuua?
Kuldala elamurajoon, mida tegime koos Margus Maistega, ongi minu osalusel valminud töödest suurim. Terve elamurajooni planeerimine ei ole absoluutselt võrreldav eramute projekteerimisega, mis on justkui objektiga iseeneses tegelemine. Kuldala elamuala puhul meeldis mulle just mõte selle terviklikkusest. U-kujuline põhiplaan võimaldas majade vahele jätta metsa. Tahtsime majade vahele võimalikult vähe autosid ja rohkem ruumi inimestele. Majabloki sees olev vaheruum võimaldas teha korterid nii, et aknad on kahes küljes. See on kinnisvaraprojektides tegelikult üsna ebatüüpiline, kuna see on kulukas. Meie unistus seoses vaheruumiga oli panna inimesed omavahel suhtlema – et õues oleks pisut sellist fellinilikku kärarikkust.
www.solness.ee/eramu/index.php?gid=26&id=976 |
|
 |
|
|
|
 |
|
|
 |
|
|
|
|
